vahuva Celaskoni, et olla vastupidavamad nohu ja gripi suhtes. Ja kuigi viimased uuringud seavad selle kõik kahtluse alla – st puudub uuring, mis otseselt kinnitaks, et C-vitamiin kaitseb grippi ja nohu eest –, on siiski fakte, mida ei saa kahtluse alla seada.
Meremehed haigestusid kunagi pikkadel merereisidel sageli skorbuuti. Nende igemed veritsesid, hambad kukkusid välja ja haavad paranevad raskelt. Üheülbase ja vaese toidu (soolatud liha ja kõva leib) tõttu puudusid neil olulised toitained, eriti C-vitamiin. Seda leidub peamiselt puuviljades (sõstrad, kibuvitsamarjad, kiivid, tsitrusviljad...) kuid ka mõnes köögiviljas: lillkapsas, paprika, kapsas, kartulid. Ja just kartulid said meremeeste päästjateks. Need säilivad kaua, sisaldavad C-vitamiini ja neid oli laevadel lihtne transportida. Tänapäeval tundub see naeruväärne, kuid esimest sünteetilist (toodetud) C-vitamiini hakati müüma alles 1934. aastal.
Huvitav fakt on see, et kõik loomad ja taimed (on vaid mõned erandid) suudavad ise C-vitamiini sünteesida (nt tavaline kodukits kuni 14 g päevas). Inimene aga seda teha ei suuda ja seetõttu peab ta C-vitamiini hankima välistest allikatest. Tänapäeval, kui toitu on piisavalt, ei saa C-vitamiini puudus olla kellegi jaoks probleemiks. Sellest hoolimata ostetakse ja tarbitakse seda siiski suurel määral. Selleks on palju häid põhjuseid.
C-vitamiin (askorbiinhape) on nimelt väga oluline ainevahetuse reguleerimisel, soodustab raua imendumist, säilitab veresoonte tugevust, stimuleerib valgeliblede teket, luude, hammaste ja kõhre arengut ning toetab kasvu... Pole ime, et emad määrasid seda meile eriti nooruses rohkelt. Lisaks, isegi kui nad sellega liialdasid, ei ole võimalik seda üleannustada, sest ülejääk eritub uriiniga. Üks väheseid negatiivseid mõjusid on veresoonte ummistumise oht, kui need on liiga kitsad (kuna C-vitamiin tugevdab nende seinu). Sellisel juhul vähendage päevast annust soovitatud 90/75 mg-lt 40 mg-le.
C-vitamiiniga on seotud lausa imelised lood selle mõju kohta, näiteks ka vähiravis. On olemas üle 2200 uuringu, mis käsitlevad selle toimet. Kuigi arstid peavad selle kasulikkust vähiravis müüdiks, on tõsi, et onkoloogias kasutatakse C-vitamiini teatud vormide puhul tõepoolest. Ilmselt kõige tuntum on Ameerika füüsiku ja keemiku Linus Paulingi lugu. 1954. aastal pälvis ta Nobeli preemia keemiliste sidemete uurimise eest. Aastal 1962 sai ta Nobeli rahupreemia (ta protestis maapealsete tuumakatsetuste vastu), ta tegi koostööd Oppenheimeriga, kuigi ta keeldus pacifistina töötamast aatompommi kallal, vaid liitus hoopis selle vastastega koos Einsteiniga. Miks me temast räägime? Ta sai nimelt äärmuslike C-vitamiini annuste propageerijaks.
Biokeemik Irwin Stone avaldas 1966. aastal kontseptsiooni C-vitamiini äärmuslike annuste (mitu grammi päevas) kasutamisest külmetushaiguste ennetamiseks. Pauling alustas seejärel koostööd Briti onkoloogiga Ewan Cameroniga ja nad kirjutasid koos mitmeid raamatuid (nt „Vähk ja C-vitamiin“), milles propageerisid suurte C-vitamiini annuste manustamist otse veeni. Ta võttis ise 3 g päevas, lõpuks isegi kuni 18 g! 1973. aastal asutas ta kaasa Linus Paulingi Instituudi, kus ta tegeles ka C-vitamiini mõju uurimisega. Hoolimata oma elu jooksul saavutatud tohututest edusammudest ja kahest Nobeli preemiast nimetati teda C-vitamiini uurimise tõttu šarlataniks ja petturiks ning paljud viited tema tööle on internetist kustutatud.
Jätkem konspiratsiooniteooriad kõrvale – C-vitamiini soovitatav päevane annus on meestele 90 g ja naistele 75 g. On palju usaldusväärseid müüjaid, kust saab osta kvaliteetset C-vitamiini tervisele ohututes kapslites.
