Tervisliku toidu poes ringi kõndides tõmbas mu pilku toidulisand, millel oli kirjas „Letsitiin” ja tekst „sojaletsitiin – toit ajule, südamele ja maksale”. Mõtlesin hetke järele, sest meenus mulle: see ongi see salajane koostisosa, mida vanaema lisas oma hommikusöögile ja naeratades märkis – see on hea mälu ja tugeva südame saladus (ta kordas seda alati). Tol hetkel naeratasin vaid irooniliselt ja mõtlesin omaette. Vanaemadel on ju salajasi retsepte alates kodustest salvidest kuni teedeni, mis ravivad kõike (kahju, et mitte murdunud südant). Kuigi see ei olnud just eile, tean ma, et vanaema teadis tõepoolest mu klassikaaslaste nimesid, kuigi mina olin unustanud isegi selle, kuhu ma just võtmed panin. Just seetõttu otsustasin ma välja selgitada, kas see on tõesti vajalik või lihtsalt järjekordne lisand.
Letsitiin, nagu ma veendusin, ei ole lihtsalt mingi reklaamis mainitud toidulisand, vaid meie keha iga raku hädavajalik osa. See moodustab rakumembraanide aluse ning tagab nende elastsuse ja toimimise. Sisuliselt on see meie rakkude arhitekt. Ja kus seda leidub? Näiteks ajus, lihastes, maksas – lühidalt öeldes kõikjal, kus toimub eluliselt oluline rakkudevaheline suhtlus. Seega ei võtnud mu vanaema tegelikult mingit „imerohtu“, vaid midagi, mida tema keha loomulikult vajas. Leidsin ühe huvitava fakti: letsitiin on rikkalik fosfatidüülkoliini allikas, mis muundub kehas atsetüülkoliiniks (neurotransmitteriks), mis vastutab mälu ja õppimise eest. „Kas see tähendab, et kui mul on atsetüülkoliini puudus, siis unustan ma oma e-posti parooli või miks ma külmkapi avasin?“ Põhimõtteliselt küll. Ja just seetõttu on letsitiini uuritud Alzheimeri tõve ja muude neurodegeneratiivsete häirete ennetusvahendina. See pole küll tablett, mis tõstaks IQ-d kohe 50 võrra, kuid selle regulaarne tarbimine aitab hoida meelt värskena ja kiirena (täpselt nii, nagu see oli minu vanaemal). Uuringud viitavad sellele, et soja-letsitiinis sisalduv fosfatidüülseriin ja fosfatidhape võivad parandada mälu, õppimisvõimet, kognitiivseid võimeid, keskendumisvõimet ja isegi meeleolu. „Noh, olgu,“ mõtlesin ma, „aju on tore, aga kuidas on lood südamega?“ Ja siin sattusin ma järgmise huvitava asja peale. Letiitsiin lahustab rasvu ja aitab reguleerida kolesterooli, kaitstes seeläbi veresooni ummistumise ja ateroskleroosi eest. „Aha! Niisiis, kas peekoniburgeri söömise järel piisab lihtsalt letsitiini võtmisest?“ Mitte päris. Letsitiin ei kõrvalda ebatervisliku toitumise tagajärgi, kuid aitab säilitada kehas rasvade tasakaalu ja alandada halba LDL-kolesterooli. See toimib loodusliku emulgaatorina, lagundades rasvad väiksemateks osakesteks, et need imenduksid kergemini ega ummistaks veresooni. Nüüd on selge, miks vanaemal polnud kunagi vererõhu- ega südameprobleeme. Teine väide, mis minu tähelepanu äratas, oli see, et letsitiin „puhastab maksa“. Nagu ma selgeks tegin, ei ole tegelikult tegemist mingi „puhastamisega“ (mis on populaarne väljend), vaid maksa rakkude taastumise ja kaitsmisega, mis võib aidata vältida rasva kogunemist maksas. Letsitiin aitab lagundada rasvu maksas, aidates seeläbi ennetada mittealkoholist rasvmaksahaigust (rasvumist) – seisundit, mis on sageli halva eluviisi tagajärg. Selle eest hoolitsevad just koostisosad koliin, linoolhape ja inositool, mis mängivad olulist rolli rasvade ainevahetuses ja maksa tervises. Letsitiin ei toimi küll toksiinide imemiseks nagu käsn, kuid aitab kaasa ja toetab rasvade õiget töötlemist maksas. Lisaks viitavad mõned uuringud, et see aitab ka seedimisel, kuna toimib loodusliku rasvade lagundajana ning hõlbustab nende imendumist ja seedimist, samuti kaitseb mao ja soolte limaskesta. Ja jälle on see kinnitust leidnud: vanaema sõi, mida tahtis, kuid ei kurtnud kunagi raskustunnet pärast sööki. Kuna letsitiin aitab rasvu lagundada, toetab see nende läbipääsu maksa ja sapipõie kaudu, vähendades seeläbi sapikivide tekkimise riski.
Kui jõudsin uurimistulemuste viimase punktini, pean tunnistama, et olin skeptiline. Kas letsitiinil ja stressil võib olla midagi ühist? Nagu selgus, aitab letsitiinis leiduv fosfatidüülseriin reguleerida kortisooli, st stressihormooni taset. Mõned uuringud viitavad sellele, et see võib leevendada nii vaimset kui ka füüsilist stressi ning isegi aidata menopausi sümptomite puhul. Ja boonus? Sojaletsitiin on hüdrogeenimata ja biolagunev. Meeldiv üllatus oli see, et letsitiini kasutatakse ka kosmeetikas naha niisutamiseks. Pärast faktide kontrollimist jõudsin järeldusele, et vanaema oli õigus ja letsitiin on tõepoolest kasulik mitte ainult ajule ja südamele.
Kui kõik pusletükid kokku panna, jõuame järeldusele, et letsitiin on hädavajalik toitaine, mida keha vajab tervislikuks toimimiseks. See toetab aju ja mälu tööd, aitab säilitada tervislikku kolesteroolitaset ja veresooni, kaitseb maksa ning hõlbustab rasvade seedimist, aitab toime tulla stressiga ja niisutab nahka. Loomulikult ei kõhelnud ma hetkegi ja leidsin Dr. Luculluse letsitiini pakendi, mille panin kohe ostukorvi. Sest ma tahaksin ka üheksakümnendates meenutada oma tütrelapse klassikaaslaste nimesid, täpselt nagu minu vanaema. Kui ta siin oleks, ütleksin ma talle seda kindlasti.
