Jood on mikroelement, millel on tervise seisukohalt huvitav roll, mida seostame kilpnäärmega. Seda leidub looduslikult merekeskkonnas ning üks rikkamaid looduslikke joodiallikaid on merevetikas kelp, tuntud ka kui „mulliline merivetik, Norra Laminaria“, mida on sajandeid kasutatud nii traditsioonilises meditsiinis kui ka köögis. Kelp suudab imada suures koguses joodi otse ookeanist. Keha vajab joodi kilpnäärmehormoonide tootmiseks; ilma nendeta ei saaks palju asju toimida … meie ainevahetus ei toimiks korralikult, meil oleks vähe energiat ja meie mõistus oleks tuim.
Joodi lugu algab 1811. aastal, kui selle avastas keemik Bernard Courtois, kes tegeles püssirohu tootmisega. Merevetikatest tuha puhastamisel märkas ta, et reaktsioonis väävelhappega eraldub lilla auru, ja nii sündis uus keemiline element – jood! (sõnast ioeides = lilla). Selle tähtsus tervisele selgus, kui arstid märkasid, et rannikul elavatel inimestel, kes tarbisid merevetikaid ja kala, ei olnud kilpnäärmeprobleeme. See avastus viis otsuseni (20. sajandil) lisada joodi toidu soolale, millega kõrvaldati peaaegu täielikult kilpnäärmehaiguste (kilpnäärme suurenemine) ja vaimse puude esinemine peaaegu täielikult kõrvaldati. Huvitav on see, et 19. sajandil peeti joodi luksuseks ja see oli kallim kui kuld. Järk-järgult muutus see kättesaadavamaks ja joodilahus alkoholis oli iga esmaabikarbis olemas. Stabiilset joodi (kaaliumjodiidi) kasutati ennetava meetmena radioaktiivse joodi vastu ning jooditabletid olid päästevahendiks tuumaõnnetuste korral (Tšernobõli, Fukušima).
Kuidas mõjub jood – pruunvetikas – meie tervisele?
See toetab kilpnäärme tööd. Kelp on rikas joodi poolest, mis mängib olulist rolli kilpnäärme alatalitluse (hüpotoireoosi) ennetamisel, mis võib põhjustada väsimust, kaalutõusu või keskendumisraskusi. Kilpnäärme optimaalne toimimine on tervisliku ainevahetuse jaoks hädavajalik, kuna jood toetab kilpnäärmehormoonide – türoksiini ja trijoodtüroniini – tootmist. Need hormoonid mitte ainult ei reguleeri ainevahetust, vaid mõjutavad ka kehatemperatuuri ja energiatasakaalu. Parandab märkimisväärselt ajufunktsioone – joodi puudus raseduse ajal ja lapsepõlves võib põhjustada aju arengu hilinemist. Piisava joodisaadusega emade lastel on tõestatult kõrgem IQ ja parem õppimisvõime. Kelpist saadav jood aitab kehal (detoksifitseerida) vabaneda raskmetallidest ja toksiinidest, nagu elavhõbe ja plii. Paljud looduslikud detoksikatsiooniprogrammid hõlmavad just kelpi tarbimist tänu selle võimele seondada toksiine. Piisav joodi tarbimine tagab rakkude uuenemise, aidates kaasa naha parema välimuse saavutamisele ning vähendades juuste väljalangemist ja küünte murdumist. See tugevdab immuunsüsteemi – lisaks joodile sisaldab kelp ka antioksüdante, vitamiine (A, C, E, K ja B) ning mineraalaineid (kaltsium, magneesium, kaalium, raud ja tsink), mis kaitsevad rakke kahjustuste eest ja toetavad organismi kaitsevõimet. See sisaldab ka mineraali nimega vanaadium, mis võib aidata diabeetikele.
See aitab toetada südame-veresoonkonna tervist ja (algiinaatide kaudu) vähendada rasvade imendumist soolestikus. Teadlased on uurinud ka fukoksantiini – ainet, mis on tõhus kaalukaotuses ja aitab oluliselt kaalu reguleerida. See hoiab isegi luud tugevana tänu K-vitamiinile ja fukoidaanile. Kelp on mõõdukalt rikas raua poolest, mis on vajalik rauapuuduse (aneemia) ennetamiseks. Selles on palju antioksüdante, sealhulgas karotenoide ja flavonoide, mis aitavad võidelda haigusi ja stressi põhjustavate vabade radikaalide vastu. Viimase, kuid mitte vähem olulise asjana viitavad uuringute tulemused sellele, et see merevetikas võib aidata aeglustada paljude vähivormide – jämesoole-, rind-, kopsu- ja eesnäärmevähi – levikut. Just joodi vähene tarbimine võib avalduda väsimusena, kaalutõusuna või keskendumisvõime halvenemisena.
Kelp-vetikatest saadav looduslik jood on Dr. Luculluse sõnul asendamatu keha nõuetekohaseks toimimiseks. Selle regulaarne tarbimine võib aidata ennetada kilpnäärmeprobleeme, parandada kognitiivseid võimeid ja tugevdada immuunsust. Joodi avastamise ja kasutamise lugu näitab, kui oluline on teaduse ja traditsiooniliste teadmiste vaheline seos.
